ÄREVUSEST, DEPRESSIOONIST, KURBUSEST LIIKUDES PARIMA POOLE, LEIDES ENNAST, ENESEARMASTUST, TUNDA RÕÕMU LIHTSATEST JA IMELISTEST ASJADEST MINU ELUS. 

TUNDA ARMASTUST KÕIGE VASTU MIS ON MINU ÜMBER.  

Nautida rohelist muru, vihmasadu, linnulaulu ja kõike mis on <3

Hmmm…. nii kaua olen seda endas seedinud siis. Aga ma teadsin ja tundsin et ma pean lihtsalt näitama seda kohta. Sest minu üks tugevamaid misioone on olla inimestele toeks ja juhtajaks nende endi teel. Olen siis Mariliis 🙂 Vahel ka armsa hüüdnimega Liisu 🙂  Minu lapsepõlv möödus siis sellises kohas nagu Kilingi-Nõmme seal käisin ma lasteaias ja koolis. Mäletan väga hästi kui me sinna kolisime sest minu juured ja pere on pärit Karksi-Nuiast.  Nõmme kolisin ma siis kuskil 5-6 aastaselt. Seal algasid  minu jaoks need lood mida ma mäletan. Esimene kõige valusam asi minu elus oli minu isa kaotus. Olin siis 6 aastane ja isal oli minu elus väga suur roll. Siis aga järsku kaotasin ta oma elust.  Tundsin ennast üksinda ja mahajäetuna.  Tänaseks olen andestanud kõik ja andestanud ka endale et ma tollel hetkel seda ei osanud. Tean et ta on seal üleval üks minu kaitseinglitest. 

Jäin siis oma emaga ja kõrvalmajas elavate vanavanematega elama Kilingi-Nõmme. Aga ka see oli osati meile raske. Sest tollal ma ei mõistnud mida võis ka mu ema läbi elada ja kui üksi võis ka tema ennast tunda. Tundsin tema puhul alati armastuse puudumist ja sain tihti karistada ja sõimata mitte millegi eest. Sain tunda ka vägivaldset suhtumist nii füüsiliselt kui ka vaimselt. 

Siis mingi aeg kutsus mu vanema ehk minu Mamma enda juurde kõrval majja elama. Ja loomulikult seda ma ka tegin. Üks kõige suurmemat tänulikkust minu elus tekitanud kogemus. Mu vanaema õpetas mulle nii palju ja ikka veel õpetab. Nr 1 mida ta mulle alati õpetas on pere! 

Aga ka seal olid mõned kohad mis oli lapsele väga raske mõista ja näha. Siis need suhted mis olid minu ümber on mind nii palju kasvatanud. Ja kõik need on imelised , erilised kogemused. 

Edasisine lapsepõlv oli siis ka Kilingi-Nõmmes kus alustasin oma kooliteed. Mis oli samuti mulle väga raske sest mind kiusati koolis. Ja siis mitte just minu enda pärast vaid mu venna pärast. Kellega ma siis alustasin samas klassis kooliteed ja ma tegelikult olin talle rohkem nagu tugiisik kes aitas. Kuna tal oli raskusi lihtsalt mingite asjadega. Näiteks ei ole ta siiamaani veel kiire arvutaja. Mina nüüd ütlen tema kohta vaikne aga intelligentne. No oli tal oma aeg kuidas asjdest aru saada ja mõista. Aga kuna ta oli siiski ju teistmoodi siis seda ei mõistetud hästi. Mind noriti tihti tema pruudiks ja kelleks iganes. Aga keegi ei tule lapsena sellepealegi et ma olin ainus toetaja talle sellel hetkel. Ja ise laps olles tajusin ma väga tihti ja palju et ei taha kooli minna kuna kiusati. Ei osanud kuidagi sellega toime tulla. Üks parimaid asju mida ma siiamaani mäletan on mu algklasside klassijuhataja Mai – ma arvan et ta ise ka ei teadnud kui oluline roll tal oli. Sest tema isiksus ja naer tervendas mind nendel rasketel hetkedel. Aitähh talle ja suur suur kummardus 🙂

Lisaks noriti mind koolis mu endise perekonna nime pärast (enne olin Sarv) nüüd siis olles pikalt abielus on see Rood 🙂 Aga kuna lastele oli see selline nimi et koguaeg norida. Siis ma ei mõistnud et ju minus oli midagi mis teistel polnud. Ja nüüd olen ma nii uhke selle nime üle. Lisaks sellele et seda norisid klassikaaslased oli ka üks õpetaja kes mind üldse ei sallinud ja tihti minust klassi tahvlile joonistas , mõnitas või alandas mind millegagi.  Pole siis ime et ma kooli minna ei tahtnud. Lõpuks oli koolis ka ikka väga väga tore eriti kui leidsin endale head sõbrad. 

Kahjuks oli ka mu sugulaste hulgas neid kes pidasid ennast meist millegi poolest paremaks. Ja ka kiusasid siis. Kuulsin tihti lugusid mida oli mu enda sugulane oli rääkinud minust ja mu perest. Ise mõistamatta et tal olid need asjad olemas mida meil polnud. Ka selle eest olen ma tänulik  🙂 

Mingi hetk toimus koolis muutus-ma mäeltan seda nii hästi ja see lause saadab mind kuni tänaseni. 

Peale suvevaheaega kooli minnes , kui mäletan õieti , oli see 9 klassi algus.  Esimesel päeval tuli minu juurde üks meie enda klassi poisse ja ütles mulle sellise lause. Hmm ……. inetust pardipojast on saanud kaunis luik 🙂  Vauu see lause kui tugev ja kui suur. Midagi nii ilusat enda kohta kuulda ja veel ühe nende suust kes mind tegelikkuses ka kiusas. Olen nii tänulik siiamaani selle kogemuse eest kuna see on mind väga palju kasvatanud.

Siis kohati algas ka minu kasvamine et hakkasin endasse rohkem uskuma ja ka teistesse. Tekkis uuesti ka usaldus. Koolis läks paremini kuni mu ellu saabus mu armastus, kes on siiani mu armastus.  

Mäletan nii selgelt hetke kus olin seda poissi ammu märganud aga ei julgenud talle lähendada kuna uskusin et noh ma pole piisavalt hea või et no mind ta ju ometi ei tahaks. 

Siis aga läksin tüdrukutega tollal olnud klubisse GIA. Armastan tantsimist ja mida ma märkan seal laua ääres on purupurjus see sama poiss. Vaatan ja vaatan …..järsku käis mu sees plõks ei ma nüüd lähen sinna ja räägin temaga. Seda ma ka tegin. Võin öelda et armastus esimesest silmapilgust. Peast ma enam seda tüüpi lihtsalt ei saanud 🙂 Siis ootasin ma väga tihti et ta tuleks , helistaks või kutsuks mind. Temaga on olnud meeletult palju erinevaid kogemusi ja neid kõiki kohe siin lahti võtta ei jõuagi. 

Kuna olin selleks hetkeks juba ju ülepea kaela sees siis jah muidugi tahtsin temale rohkem aega. Mingi hetk kui me kokku saime mäletan kus ta ütles et tema ei abiellu. Siis aga kui oli mingi aeg möödas palus ta ise minu kätt ja loomulikult vastasin ma jah. 

Kuna mu kodus olid ka asjad keerulised , emaga suhted puudusid, vanavanematele tundsin raskust. Oli kus tahtsin ka sealt põgeneda ja värske armastus lõi sellele ka pinnase. 

Ühesõnaga siis me otsustasimegi päriselt abielluda ja koos olla. Sellel hetkel oli mina alles 17 a ja tema 20 a. Vahepeal mõtlen kui kreisi tegelikult see on. Me oleme siiamaani koos  nüüdseks siis 19 a ja abielus sellest 17a. ning  suund on meil üks ja plaanime ka edasi. Kunagi ei tea ette aga praegu valime me olla koos ja kasvada koos.  

Suhetes  on olnud minu jaoks üks raskemaid  asju aga samas ka üks ilusamaid. Sain sealt poolt väga palju tundma seda kes mul ei lubatud olla. Ja ma naljaga ütlen kui arvad et saad põgeneda siis ei. Sain väga plaju halba kohtemist siis teiselt poolt sugulastelt kuna ma polenud nende jaoks piisav. Siis ma ei mõistnud kuidas ma olin vastuolus enda tõe ja enda tõekspidamistega. Soov olla armastatud ja hoitud panin tegutsema mind teiste järgi. Püüdsin kuni siis 2020 aastani seda võita. Kuni ma lõpuks mõistsin et asi pole minus ma võin teha ükskõik mida aga poleks ikkagi neile piisav. Ja sellest aru saamine ja lahti laskmine muutis minus nii palju. Tunnen end üle tükiaja vabana.  

Kuna neid asjaolusid ja ka katkiseid asju oli tolleks hetkeks minu elus juba nii palju ja ka lisaks suhe mis mind ikka nii korralikult proovile pani olin ma kohas kus olin ärevushäiretes ja depressioonis. Kuna ma ei suutnud lahti lasta minevikust aga oli ka hirm tuleviku ees. 

Olin pidevas masenduses , kurb ja õnnetu. Olin kaotanud selle kire elu vastu kuni otsustasin valida elu. Sain ka diagnoosiks depressioon ja ärevushäired.  Mulle kirjutati ka tabletid. Jah tõesti kasutasin ka neid kuskil 4 kuud kuni sain aru ja mõistsin kui apaatne ma olin. Ei tundnud enam valu aga ei tundnud enam ka rõõmu. Ma ei ole arst ega anna kellegile meditsiinilist nõu ega abi. Vaid räägin puhtalt oma koegmusest. Mina siis otsustasin need lõpetada ja valida tegeleda endaga sügavalt. Ei soovita ega anna nõu vaid sa tunned ise ära kui see on sinu kutse.   Mõneti võivad olla need siiski nr 1. Mina ise valisin teisti. 

Mind kontrolliti vaimselt ikka igast otsast ja kuna lasin ikka ja ikka seda teha olingi omadega seal.  Sellist suhtumist enda ümber ja minuga hlavasti käitumist oli lihtsalt koguaeg igapool. Ja no ei ma mõistnud miks see nii on. Tervendades endas need kohad siis need kaovad. Minu ümber on praegu inimesed kes armastavad mind sellisena nagu mina olen ja ma ei pea mõtlema mida öelda või teha et olla armastatud. 

 Niiiiiii TÄNULIK  🙂

Viimaseks kõige vett panevamaks kogemuseks võin pidada situatsiooni oma äiaga kus ikka oli sõnasõda  ja võitlust iseenda eest ikka nii nii tuliselt. Aga see oli esimene hetk kus taipasin et kui ma ise lasen endale niimoodi teha siis seda tehakse ka edasi. Mitte keegi ei saa meiega niimoodi käituda kui me ise ei laseks. Ja need asjad mida meile öeldakse ei ole mina vaid, kui hakkad mõistma peegeldusi siis jõuad ka iseendani. Mina taipasin kui vastolus on see suhtumine ja käitumine minu uskumustega ja soovist olla armastatud iseendana. 

Lisaks veel kogemused tööl olnud klientidega ja ühele üürileandjaga kellega ma reaalselt lõpuks ka kohtus olin . Kuna mõistsin et see on koht kus lõpuks enda eest seista. Nüüd mõistan kui suurt rolli see mängis et mitte taaskord lasta end kellegil maha suruda ja panna uskuma et olen see mida tema arvab. Vauu kui tänulik ma olen. 

Kuni aastal 2020 suve alguses. Mäletan nii hästi kui mul tuli meeletu ärevus, paanika ja hirm. Nutsin , karjusin ja röökisin mööda tuba hirmust ja õudusest mida ma tundsin. Siis aga otsustasin püsti tõusta ja seda ka tegin. Tulin diivanilt ja laususin mulle aitab -mina võtan oma elu tagasi ja elan nii nagu mina soovin ja oma tõe järgi . See oli üks suuremaid asju mis pani mind liikuma. Sõnades seda teha ja välja öelda. Kuna tegin enda sees otsuse hakkasid asjad mega kähku liikuma. Minu teele sattusid kõik viidad, märgid ja asjad et ma saaks edasi liikuda. 

Tuleb vaid teada, osata märgata ja vastu võtta. 

Masenduses ja tühjuses olemisest on saanud kirg , rõõm , nauding ja armastus elu vastu. Armastus kogemuste vastu <3

Varem ei hinnanud ma seda kogemuste pagasit kui praegu ma seda hindan. 

Sest need kogemused olid vajalikud et ma saaksin kasvada just selliseks nagu ma olen kasvanud. 

Ma näen inimestes nende võimalusi ja nende potentsiaal. 

See pani mind muutuma ja looma programmi kuidas kogu see ime endas üles leida.  

Kui sa tahad veel teada ja tahad sama siis oota kuni saabub väljakutse just sulle. 

Mina olen oma elu looja!

Sina oled oma elu looja!